Peko- peko, pan-pan, kura-kura!

HANAMI花見 ehk kirsiõite imetlemise aeg

Rohelise tee kasulikkusest

HINA-MATSURI 雛祭りehk Tüdrukute päev

正月 SHŌGATSU – Uus aasta

Tassikeses tees peitub rahu

Isuäratav Jaapan

Origamide üllatuslik maailm

Jaapani kalligraafia ilu ja võlu

Jaapani külalislahkus

Peko- peko, pan-pan, kura-kura!*

Kui meie Jaapani kodus Hiroshimas helistas paar päeva enne vanaaasta õhtut sõbranna Sadako arvasin, et tegemist on kutsega ühele järjekordsele bonnenkai´le ehk vanaaasta murede ärasaatmise õhtule.  Aastaid vaadeldakse Jaapanis kui täiesti eraldiseisvaid. Jaapanlased usuvad, et uus aasta annab võimaluse kõike uuesti alustada.   Kõik tööd lõpetatakse ära, terve majapidamine korrastatakse väga hoolikalt,  vanad võlad tasutakse ära ja tülid lahendatakse.  Just seetõttu on  aastavahetuse eelne kuu täis suuremaid ja väikeseimaid pidustusi,  mis aitavad  vana aasta probleeme ja muresid unustada.  Telefonis kõlas Sadako ojakesena vulisev, vaevuaimatava  Korea aktsendiga hääl: Kertu-san, oshōgatsu ni osechi o tabeni oide! (Tulge uusaastal meile osechi`t sööma).  Uusaasta tähtsaimale söömaajale kutse oli aga hoopis midagi erilist, sest uue aasta esimest päeva tähistatakse enamasti perekonna ringis. Lisaks koos söömisele ning televiisori vaatamisele külastatakse uue aasta alguses  mõnda perekonna jaoks olulist templit ja pühamut. Võtsime austatuna kutse vastu ja uusaasta esimesel pühal läksimegi vägagi tänulikena terve perega Sadako külalislahkust ja kokakunsti nautima.

Sadakol on küll Korea juured aga pärast kahte aastakümmet Jaapanis on temast saanud täisvereline Jaapani pereema. Perenaiste jaoks on vana aasta viimane nädal  täis askeldusi, sest  lisaks põhjalikule suurpuhastusele tuleb  jaapanlaste jaoks aasta tähtsaima perekondliku koosviibimse jaoks hakata varuma ja valmistama kõike suupärast pidulikuks uusaasta vastuvõtmiseks. Kui jaapanlaste igapäevasel toidulaual leidub rikkalikult erinevatest maailmaosadest pärit hõrgutisi siis vana-aasta ärasaatmise ning uusaasta vastuvõtmise road  on veel siiani paljude jaoks rangelt jaapanipärased.  Kuigi pühade ajal leidub osechit (traditsioonilised uusaasta suupisted)  moodsas ja mugavas Jaapanis igas supermarketis ja nurgapealses kaupluses, teab iga õige perenaine  missugune vahe on kodus valmistatud või poest ostetud pühaderoal.  Mõte tõeliselt kodusest  osechi`st pani meie kõhud ootusärevalt hõikama peko-peko (jaapani keelne onomatopoeesia, mis  väljendab tühjust).

Algselt oli uue aasta esimese kolme päeva jooksul  tabuks kasutada tuleaset ning seega ka toidu valmistamine oli võimatu. Seetõttu oli oluline, et suupärast valmistati veel vana aasta sees piisavas koguses  kogu pühadeks. Samas on osechi`l ka palju pragmaatilisem tähendus – naised said pärast pingutusterohkeid toimetusi uue aasta esimestel päevadel hetkeks söögitegemisest hinge tõmmata. Osechi roogade valmistamisel järgitakse toidu valmistamisel ning ka säilitamisel sajandeid vanu tavasid. Igimuistsed võtted  soovitavad toidu „kuivatamiseks“ kasutada riisiäädikat ja soola ning magusas soya kastmes, mirinis ja sakes  hautamist.

Osechi puhul on valdavaks juurviljad ja grillitud kala, näiteks  merikoger (tai)  või kuldsaba (buri). Kõikide suutäite valmistamisel jälgitakse  toatemperatuuril  söömise nõuet  ning seda, et toitu  oleks võimalik säilitada  ilma külmikuta. Kõik suutäied asetatakse kaunitesse lakitud mitmekorruselistesse karbikestesse jubako.  Jaapani toitu süües on oluline, et kasutaksime kõike oma viite meelt, esindatud oleksid viis peamist maitset, viis peamist värvi ning viis erinevat valmistamise viisi.

Ainukese erandina  oli uue aasta esimesel kolmel päeval lubatud keeta  zōni`t.  See samurai ajastust pärit selge puljongiga või misoga maitsestatud supp, mille üheks peamiseks koostisosaks on   mochi (tambitud riisist pätsike), lisaks veel juurviljad ja mereannid, nägi Sadako variatsoonis hõrk välja. Lauale tuues jäi Sadako jaapanipäraselt üdini tagasihoidlikuks: kuchini awanai kamoshirenai kedo tabetemite! (see ilmselt ei ole teile suupärane aga proovige). Supi värviks oli Sadako kasutanud porgandi lilli ja mizuna ning magusherne erkrohelust.  Yuzu (jaapani tsitruseline) koore killud lisasid värske aromaatse varjundi. Meie tütar Melissa, kelle jaoks on mochi alati olnud sünonüümiks sõnaga „maitsev“, haaras pärast esimest „itadakimasu“ (lihtne tänusõna millega hakatakse vastu võtma seda mida pakub meile loodus) kõhklemata pulgad pihku, hammustas mochit ja ümises mõnuledes „oishii“ (maitsev).

Kui Sadako avas jubako karbikesed ilmutasid kihtkihilt meile Sadako kunstianne ja pühendumus ning aastatuhandete tagused Jaapani maitsed, tarkused ja uskumused. Suutäite  kaunis asetus väljendas küllust ning iga toidul oli oma sümboolika ning tähendus.  Osechi puhul saavad oluliseks  hoolsalt valitud õnnetoovad värvid – erkroosa ja valge kamaboko kalapastast koogike, kohaku namasu valge ja punane salat; numbrid – kõike on ühes karbikese kas üks, kolm või  viis;  toitude  sümboolne tähendus – näiteks kazunoko ehk heeringamari tähendab sõnasõnalt palju lapsi,  kuromame ehk siirupis pikalt hautatud magusad mustad oad sümboliseerivad tervist ja viljakust, tazukuri ehk soya kastmes hautatud kuivatatud sardiinid sümboliseerivad rikkalikku saaki (sõnasõnalt tähendab tazukuri riisipõllu valmistajat, ajalooliselt kasutati kala riisipõldude väetisena, millest on saanud rikkaliku saagi sümbol), ebi  hiidkrevettide pikk habe ning painutatud vöökoht sümboliseerivad pikka iga; krõmpsuv renkon lootosjuur on budistlik sümbol (renkoni  augud aitavad näha vaimset teekonda, mis just nagu lootos saab alguse inimese süngetest ihadest, valust ja kannatustest kasvades  ülespidi valgustatuse,  selguse ja kaastunde poole, puhkeb viimaks täiuslikuna õide).

Rikkust ja õnne  toovat kuldkollast värvipaletti esindasid datemaki (üsna magus rullitud omlett krevettide või kalaga sümboliseerib soovi saada  palju heaendelisi päevi ja teadmisi), daidai (jaapani mõrkjas apelsin) ning kurikinton (kastani kuldpüree, kus kreemjad maguskartulid  on täiusliklt sobitatud kokku  suhkrustatud  kastanitega).

Kogu see värvide, uute üsna intensiivse soolase, magusa, hapuka, mõrkja ning umami maitsete mitmekesisus ergutas kaunitest karbikestest  ikka lisa  võtma kuni meie kõhud ei öelnud enam sugugi peko-peko vaid pigem juba pan-pan (täis). Toitude vahele hüüdsime jaapanlaste kõige pühamat nestet saket mekkides: kampai. Tundsime kuidas pea mõnusasti kura-kura sumisema ja hingekellad helisema hakkasid. Lõpetuseks pakkus Sadako magusat saket amazake, mille esimene lonks võib tunduda läägelt magus. Kuna amazake alkoholi ei sisalda siis pakutakse seda lastelegi. Tol hetkel 9-aastane Jesper, kes on tänapäevani väga ettevaatlik uute roogade proovimisel, oli osechit proovides ennast niigi ületanud lausus üsna otsustavalt „selle põhjasettinud kissellilaadse valge olluse jätan vahele“. Sadako selgitas küll kannatlikult, et just sellist sooja amazaket pakutakse Jaapanis tõbistele mudilastele jõu tagasisaamiseks. Jesper jäi vääramatuks. Minu jaoks oli amazake tuttav, sest eelmisel õhtul olin seda templikellade kumisedes järele proovinud meie külakese budistlikus pühamus.  Karges öös maitses see väga kosutavalt.

Kui täiusliku osechi valmistamise kunst tundub siiani minu jaoks sama kättesaamatu  kui kuu peale sõit siis toshi-koshi soba perele pakkumine on minu jaoks täiesti jõukohane ülesanne ja jätkame Jaapani vanaaasta ärasaatmise traditsioone ka Eestis elades.  31. detsembri õhtul on lausa kohustuslik  süüa tohi-koshi soba mis sõnasõnaliselt tõlkides tähendab „aastaid ületavad tatranuudlid“. Pikad nuudlid sümboliseerivad pikka iga, tervist ja energiat tuleval aastal. Osaliselt on sellisel lihtsal roal ka väga pragmaatiline alge – koduperenaistel ei ole lihtsalt pärast aastalõpu kiireid toimetusi aega ja jaksu keerukaid toite vaaritada ning piirdutakse üsna lihtsa mõne hetkega valmiva toiduga. Samas ei tohi unustada, et toshi-koshi soba nuudlite järgi jätmine on sama mis ebaõnnele käe ulatamine.

Jaapani uusaasta toit paitab nii silma kui suud,  ning lisaks paneb südame laulma ja hingekellad helisema. Oishii yo (maitsev)!

Kohaku namasu salat (Kohaku tähendab jaapani keeles punast ja valget. Neid kahte värvi seostatakse õnne ning pidustustega).

Toorained

1/3 suur daikon valge redis
1/2 keskmine porgand
1 tl soola

Kaste:
5 spl riisiäädikat
1/2 spl mirin
4 tl suhkrut
1/4 tl soola

Viiluta daikon ja porgand õhukesteks kangideks, raputa peale 1 tl soola, lase seista 20 min. Juurviljadest nõrgub välja vedelik. Nõruta ja pigista vedelik välja. See muudab salati mõnusalt krõmpsuvaks. Lisa juurviljadele kastme komponendid. Lase  külmas seista veel 30 min et maitsed saaksid seguneda. Peale võib raputada seesamiseemneid.

Kertu Bramanis
Artikkel ilmus 2013.a. detsembri GoTravel ajakirjas!

HANAMI花見 ehk kirsiõite imetlemise aeg

Kas te olete juba istunud kevadiste õielehtede sajus? Kui te ei ole seda veel jõudnud teha siis proovige kindlasti järele. Nii vaim kui keha tunnetab seda hetke eriliselt, kui te vaatlete miljonite õielehtede aeglast langemist maapinnale, muutes teie jalgeesise pastelseks vaibaks.

Enamikel jaapanlastel ning ka minul on kevade lahutamatuks osaks kirsiõite vaatamine ehk HANAMI 花見 – justnimelt lihtsalt looduse ilu ja tärkamise vaatamine. Metsikute kirsside SAKURA 桜, millel marju ei tulegi, õitseaeg algab Jaapani lõunaosas jaanuari keskel ja jõuab põhjasaartele alles mais. Hanamit peetakse kõige kaunimaks ajaks, mil töötajate või peredega minnakse parkidesse, et süües-juues seda ilu nautida. Need inimesed, kellele selline kohati üsna kärarikas pidutsemine ei meeldi, leiavad endale mõne vaiksema ja üksikuma paiga, kus saab habraste kirsiõite all elu kaduvuse, taassünni ning hetke kauniduse üle mõtiskleda. Kirsiõis sümboliseerib ilu, kuid samas tuletab meile meelde ka nukrameelset asjade kaduvust ehk jaapani keeli mono-no-aware. Vaid hetkeks on õite  ilu saavutanud täiuslikkuse selleks,  et juba järgmisel hetkel koos esimese tuulepuhanguga kaduda.

Õieilu on saareriigi elanikele nii oluline, et nendega kursis olemiseks töötab Jaapani telekanalites koguni kirsiõite-teadustus 桜前線 sakurazensen. Lisaks sellele on veel mitmeid veebilehti, mis jälgivad hoolikalt kirisõite avanemisteekonda üle terve Jaapani. Selliseid veebilehti külastab iga päev miljoneid inimesi. Jaapanlannade unistuste ametiks on saada “kirsisõite teadustajaks”!

Parimatesse ning kuulsamatesse kirsiõite vaatlemise paikadesse koguneb tuhandeid inimesi roosat õielund imetlema. Valendavad kirsiõied öise taeva taustal pakuvad meeliülendavat vaatepilti ning seetõttu on õigel kohal ka öine hanami yozakura.  Paljudes parkides riputatakse selleks puhuks ajutised paberlaternad. Kirsipuude alla laotatakse plastikust või bambusest matid , millel seltskond saab mõnusasti istet võtta ja saket juues pidusöömaaega pidada. Mattidesse suhtutakse kui päris tatamisse – jalanõud võetakse jalast ära. Tokyo ja teiste suurlinnade kuulsamates hanami paikades on parimate kohtade pärast tihe tunglemine ja matid laotatakse puude alla hommikul varakult. Tihti on firma noorimad töötajad need, kellel tuleb hommikujaheduse ja teiste kohahõivajatega rinda pistes leida pidustuste jaoks sobivaim maalapike.

Pidusöömajaks võetakse tavaliselt kaasa hanami-obento. Valmistatakse ka selliseid kevadisi delikatesse nagu Sakura-Mochi (magusat oapastat sisaldav riisipallike) ja Sakura Gohan 桜ご飯 (kirsiõite riis). Selliste hõrgutiste jaoks läheb vaja kahte erilist toorainet: soolaga säilitatud kirsiõisi ning kirsilehti. Toidunautlejate kohta on levinud ütlus: “hana yori dango“, mida võib tõlkida  “pigem pätsikesed kui õied ”, viidates sellele, et mõnede jaoks on kirsiõite imetlemisest olulisemaks söök, jook ning lõbus pidu. Õite imetlemise ajal joodavat saket kutsutakse Hanamizake. Nii mõnigi proovib saket juues kirsiõit topsi püüda. Jood sake koos langenud õielehega ära ning saad midagi soovida. Mitte just kaua aega tagasi arvati, et kirsiõitel on võime inimesi ära nõiduda – ilmselt oli siiski tegemist Sake nõidusliku küljega. Kombeks on valada suutäis Saket ka puude alla maapinnale – usuti, et puudes elavad jumalad ning saket ohverdades loodeti saada õnnistus algavale riisiistutus hooajale.

Hanami traditsioon on sajandeid vana. Öeldakse, et õite imetlemine sai alguse juba Nara ajastul (710-794). Esialgu olid imetluse objektiks siiski Ume ehk ploomiõied aga hiljem võitis Sakura inimeste südamed ning tradtsioonilises jaapani luules tanka ja haiku sõna “lill” omandas kirsiõie tähenduse. Sõna Hanami kasutati ka juba Heian ajastu Genji Monogataris ( Tale of Genji), kus kirjeldatakse kirsiõite vaatlemise pidustusi.

Loodan siiralt, et luksuslikus õiteehtes kirsipuud  ning eestipärased õunapuud suudavad panna ka meie põhjamaised hinged vaimustusest hõiskama. Nautigem koos oma armsate ja lähedastega seda kaunist kevade hurma.

Kertu Bramanis
22.05.2009

Rohelise tee kasulikkusest

Roheline tee sisaldab polüfenoole, teaniini, samuti mitmesuguseid vitamiine ja mineraalaineid. Tee polüfenoolidest moodustavad ühe suurema rühma katehhiinid. Katehhiinide arvele pannakse mitmed füsioloogilised toimed, kõige tuntum neist on antioksüdantne toime. Katehhiinid kindlustavad teele paljud tema kasulikud omadused: vere kolesteroolihulga, veresuhkru taseme ja rasvade hulga vähendamine, vererõhu alandamine, vähki ja südamehaigustesse haigestumise riski vähendamine ning palju muud. Tänu katehhiinide sisaldamisele, seob roheline tee vabu radikaale, kaitstes seega rakumembraane vabade radikaalide kahjuliku mõju eest. Rohelises tees leiduvate katehhiinide toime antioksüdandina on umbes 25-100 korda tugevam kui C ja E vitamiinidel. Ühes tassis rohelises tees võib leiduda 10-40 mg polüfenoole, mille antioksüdeeriv toime on tugevam kui  spargelkapsal, spinatil, porganditel ja maasikatel. Rohelise tee kergelt mõrkjat maitset omistatakse polüfenoolidele. Tees sisalduvad tugevad fütokemikaalid kaitsevad ka suuõõnevähi eest. Tees sisalduv looduslik fluoriid ja polüfenoolid aitavad tõrjuda kaariest ning pärsivad nende bakterite tegevust, mis tekitavad hambakattu. Tees leidub ka antibakteriaalse ja viirusevastase toimega flavonoide (taime pigmendid). Neid kirkavärvilisi keemilisi komponente leidub enamasti kõikides värsketes puu-ja köögiviljades.

HINA-MATSURI 雛祭りehk Tüdrukute päev

Naistepäeva Jaapanis ei tähistata, kuid siiski on märtsikuus ka neil üks naissooga seotud tähtpäev – 3. märts on Jaapanis HINA-MATSURI 雛祭り(Hina-nuku festival) ehk Tüdrukute päev. Enamik tütardega peresid kaunistavad oma kodud punase vaibaga kaetud kõrgele alusele asetatud kaunite nukkudega HINA- NINGYO雛人形. Perekond tähistab niiviisi tütarlaste kasvamist ning soovib, et nende tütardel oleks tulevikus hea elu ning õnnelik abielu. Nukud pannakse imetlemiseks välja paar päeva enne Hinamatsurit ning kohe pärast 3. märtsi koristatakse need ära. Usutakse, et kui koristamine jääb hiljemaks, siis tüdruk abiellub ka väga hilja.

3. märtsi kutsutakse ka MOMO NO SEKKU  (Peach Festival), sest vana kuukalendri järgi õitsesid virsikud just märtsis (tänapäeval satub nende õitsemine aprilli algusesse).  Hapraid virsikuõisi, mis sümboliseerivad selliseid naiselikke jooni  nagu meelerahu, suursugusus ning leplikkus,  pühendatakse tüdrukutele ja kaunitele Hina-ningyodele. Nukud asetatakse tavaliselt viie- või seitsmetasandilisele punase vaibaga kaetud alusele. Ülemisel astmel on HEIAN ajastu keiser  御内裏様 O-dairi-sama  ja keisrinna御雛様 O-hina-sama. Järgmisel on kolm õedaami (三人官女sannin-kanjo), millele järgneb aste viie muusikuga (五人囃子gonin-bayashi), kahe ministriga (右大臣udaijin ja 左大臣sadaijin) ja alumisel kolm kaitsjat või samuraid. Astmetel leidub ka väikeseid mööbliesemeid, miniatuurseid sööginõusid, muusikainstrumente, õisi ja muid kaunistusi.

Võib tunduda üsna imekspandav,  aga festival ei olegi nii vana. Algselt tähistati Tüdrukute päeva enamasti linnades, kuid pärast MEIJI ajastut, 1868-1912,  kui hakati kauplema HINA-nukkudega, levis see tava üle Jaapani. Enne seda valmistasid 3. märtsil nii mehed, naised kui ka lapsed paberist lihtsaid nukke. Nad soovisid sellega kanda kogu oma ebaõnne ja haigused nukkudele.
Nukud korjati kokku ning koos mindi kohaliku oja või jõe kaldale ja nukud lasti koos jõevooluga minema (HINA-OKURI) ning kogu ebaõnn koos nendega. See oli perekondlik ettevõtmine, millega tähistati ka kevade algust.

Hina-Matsuri oli üks väheseid kordi, mil väikestel Jaapani tüdrukutel oli võimalik korraldada pidu iseendale. Sõjaeelsetel aastatel oli tüdrukutel kombeks  kutsuda külla mõned sõbrad ning koos sai nautida spetsiaalselt selleks puhuks valmistatud roogi. Tänaseni on kombeks juua SHIROZAKE (magus kerge riisivein), mille kõrvale pakutakse väikeseid koogikesi – HISHI MOCHI (teemantikujuline riisikook), puuviljakujulisi maiustusi, keedetud  valge- ja punasekirjut riisi OSEKIHAN (punaste ubadega keedetud liimjas riis).

Tüdrukute ja nukkude rõõmsavärvilised riided ja kaunistused muudavad selle tähtpäeva väga omanäoliseks ja helgeks. On peresid, kus nukke on perekonna reliikviana sajandeid põlvest põlve pärandatud ning pruudid võtavad abielludes need kaasa oma uude koju.

Kertu Bramanis
08.03.2009

正月 SHŌGATSU – Uus aasta

Aastavahetus on sarnaselt mitmetele rahvustele ka jaapanlaste jaoks tähtsaim püha aastas. Enamik ettevõtteid sulgevad oma uksed  31. detsembril ja avavad need uuesti 4. jaanuaril. Uue aasta tähistamiseks saavad kokku perekonnad, et üheskoos nautida pühade aega.
Aastaid vaadeldakse Jaapanis kui täiesti eraldiseisvaid. Iga uus aasta annab võimaluse alustada kõike uuesti. Kõik tööd peavad olema vana aasta sees ära lõpetatud, vanad probleemid lahendatud, ning seetõttu kestab vana aasta murede ja probleemide unustamise pidustuste BONENKAI 忘年会 (mis sõna-sõnalt tähendabki pidu vana aasta probleemide ja murede unustamiseks) hooaeg terve detsembrikuu.
31. detsembril koristatakse vana aasta mustus ja tolm kodudest hoolikalt, riided pestakse puhtaks ning majade sissepääsud kaunistatakse KADOMATSU門松 (bambusest, männist ja ploomiõitest tehtud ornamentidega, mis on uskumuste järgi esivanemate hingede ja jumalate ajutiseks peatumispaiga märgiks pühade ajal).

Jaapanlased oskavad lugu pidada heast söögist ning uue aasta roogade ühisnimetus OSECHI-RYŌRI お節料理hõlmab  jaapani köögi traditsioonilisemaid maitseelamusi – kastanid, merevetikad, erinevad kalaroad, mustad oad, riisikoogid OMOCHI  ja supp ZONI  雑煮. Toidud on valmistatud igivanade traditsioonide järgi nii, et neid oli võimalik ka nendel aegadel, kui veel külmkappe polnud, säilitada kolm päeva. Esialgu tunduvad  road maitsemeelele üsnagi võõrad, aga mida aasta edasi, seda rohkem õpitakse traditsioonilisi maitseid hindama. Road ei ole juhuslikult valitud, vaid igal roal on loomulikult õnnetoov tähendus. Vanaaastaõhtul on traditsiooniks süüa TOSHIKOSHI SOBA年越しそば, pikkasid tatrajahust nuudleid, mis sümboliseerivad pikka eluiga. Jaapani söögikultuuri alustalaks on ka teistesse eluvaldkondadesse laienev püüd tasakaalu poole. See tasakaal koosneb nii kõigest, mis söömisega seotud kui ka söögivalikust endast. Tasakaal valitseb näiteks aja vahel, mis kulub otseselt söögi liigutamisele kausist suhu, kui ka erinevate komponentide ja koguste vahel menüüs. Uus aasta OSECHI-RYŌRI on kindlasti sellise mõtteviisi kõige ehedam kinnitus.

Enamasti tervitatakse Jaapanis uut aastat nii nagu traditsioonilised Jaapani tavad ette näevad. Templikellade kumisev helin ning külmetavates kätes võbisev kahvatu küünlaleek teejuhiks, tõtatakse üle kottpimedate riisipõldude pisikesse küla buddistlikusse pühamusse paluma küla UJIGAMI-SAMA 氏神 (oma küla kaitsepühakutelt) tervist ja õnne uueks aastaks. Tuttavad naeratavad näod tervitamas templis väga lahkelt ning pakkumas AMAZAKET甘酒 (magusat saket). Külamehed julgustavad  inimesi mööda kitsukest kellatorni üles ronima, et hiiglaslikku metallist kella  lüüa. Kella lüüakse suure puidust haamriga 108 korda JOYA-NO-KANE. Buddistliku mõtteviisi kohaselt on inimesel 108 maist pattu.  Iga kellalöök aitab  maistest pattudest ning ihadest vabaneda veel vana aasta sees. Viimane kellalöök, mis kõlab just uue aasta saabudes, tervitab uut aastat.

Uuel aastal on kombeks kinkida lastele raha OTOSHIDAMA お年玉 (raha kingitakse alati kaunistatud ümbrikus). Sõpradele ja sugulastele saadetakse suurtes kogustes uusaastakaarte. Kui Eestis ja mujal Euroopas saadetakse jõulukaarte terve detsembrikuu jooksul, siis Jaapanis sorteeritakse post niiviisi, et kõik  NENGAJO年賀状 ehk uusaastakaardid toob postiljon kätte just 1. jaanuari hommikul ühe suure pakina.  Väga levinud on Loto numbritega NENGAJO-d, mida trükitakse igal aastal lausa 4 biljonit.  Võidunumbritega kaartide saamine toovat lisaks auhindadele ka erakordset õnne uuel aastal.

1. ja 2. jaanuaril pööratakse suurt tähelapanu kõigele sellele, mida tehakse esimest korda uuel aastal. Tehakse väljasõite mere äärde või ronitakse kõrgele mäe otsa, et näha uue aasta esimest päikesetõusu HATSUHINODE  初日の出, esimene töö SHIGOTO-HAJIME 仕事始め, esimene treening KEIKO-HAJIME  稽古始め, esimene templi külastus HATSUMODE 初詣, esimene teetseremoonia HATSUGAMA, esimene kalligraafia KAKIZOME, esimene uusaasta allahindlus HATSU-URI – kõik on oluline.  Kauplustest on võimalik osta endale saladusliku sisuga õnnekotikesi FUKUBUKORO 福袋.  Koti sisu on suvaliselt kokku pandud poes müüdavatest kaupadest ning õnneotsijaist ostlejatele üsnagi soodsa hinnaga.

Uue aasta algul on kombeks käia ka koos kolleegidega pühakodades ja paluda ettevõttele edukat aastat. Televisioonis leiavad kajastust tuntuimate pesapallivõistkondade ühised külaskäigud pühakodadesse, et paluda võidujumala soosingut ja õnnistust kogu meeskonnale.

今年もよろしくお願いします
KOTOSHI MO YOROSHIKU ONEGAISHIMASU
Head uut aastat!

Tassikeses tees peitub rahu

Lihtsalt keeda vett, valmista teed ja paku seda oma külalisele. Pane oma hing sellesse, et valmistada maailma parim tassitäis teed!
Teetseremoonia võlu seisneb selle lihtsuses ja loomulikkuses.  Lihtsuse taga peitub aga sügav mõte, mis avab ennast tasapisi, igaühe jaoks omas tempos. Teekohtumisel on külalisel võimalus üürikeseks ajaks eemalduda   tavapärasest argielu rütmist  ning  kogeda lähedust, rahu, harmooniat, aupaklikkust kõige laiemas ja sügavamas tähenduses ning meelte kirgastumist.
Teetseremoonia jaapani keelne nimetus chado tähendab „teejoomise tee“. „Teejoomise tee“ kasutab tee valmistamist, pakkumist ja joomist kui meediumit teetseremoonial osalejate keha, vaimu ja meelte harmooniliseks koostoimimiseks.  Veel kasutakse rituaalse teejoomise kirjeldamiseks jaapanikeelset sõna cha-no-yo, mis  tähendab „tulist vett tee jaoks“. Teetseremoonia kunsti valdamisel peab teemeister teadma ka teisi jaapani kunste, eelkõige lilleseadet, kalligraafiat, luulekunsti, bambusnikerdusi, tundma aiakunsti, arhitektuuri, keraamikat, söögi valmistamist jms.
Teeruumis püüeldakse spontaansete, ehedate inimsuhete saavutamise poole. Näiteks enamik teetseremooniast osalejaid võtab juba enne teeruumi sisenemist käelt kella selleks, et luua ajatu ruum. Traditsioonilisel teemajal on väga väike sissepääsuava, kuhu osalejad sisenevad põlvitades, olles alandlikud ning selle tulemusena ka võrdsed.
Legendaarne teemeister  Sen-no Rikyu pani üle neljasaja aasta  tagasi kirja  tee keetmise ja serveerimise, teemaja kujunduse ja seda ümbritseva aia loomise eeskirjad.  Ta lähtus teerituaalide täiustamisel  wabi-sabi (püsitu ilu) ja ichigo-ichie (üks kord, üks kohtumine) printsiipidest. Wabi on ilu mis võib pealiskaudsel vaatlusel näida vaene, kulunud ja rafineerimatu. Sisemuses pakitseb  aga sügav  sisemine rikkus ja puhtus. Wabi olemusest tulenevalt  ei peeta ebatäiuslikkust puuduseks ning millegi puudumist millestki ilmajäämiseks või veaks. Ilu suudetakse märgata krobelises  teetassis, vihma lõhnas, langevas lehes  ja isegi novembrikuu raagus okstes.  Ichigo-ichie  mõtteviisi olulisem sõnum on: osakem nautida iga üürikest koosoldud hetke nii nagu see oleks meie esimene ja ühtlasi ka viimane. Osakem hinnata lihtsaid asju meie ümber. Üks kaunis hetk võib olla olulisem kui  meie üürikene eksistents. Proovigem pakkuda lihtsamatki tassikest teed nii, et see kaunis silmapilk jääks kalliskivina särama meie mälestustes.

Isuäratav Jaapan

Jaapani  toit paitab nii silma kui suud,  lisaks paneb südame laulma ja hingekellad helisema. Jaapani traditsiooniline söögikunst ehk washoku (wa tähistab kõike jaapanipärast) on kantud UNESCO kultuuripärandi nimistusse. Jaapanlased teadvustavad, et inimelu koorub alati lahti looduse laiemas kontekstis. Ka toidukunstis tunnetatav ilu- ning maitsemeel tuleneb alistumisest looduserütmidele ning aastaaegade vaheldumisest rõõmu tundmisele.
Jaapani traditsiooniline kokakunst rõhutab koostisosade loomulikku maitset, püüdes mitte peita toiduainete tõelist maitset ja olemust mõne inimkonna poolt leiutatud aseainega. Ideaaliks on liialdamisest hoidumine. Jaapani kulinaaria austajad ihaldavad kogeda iga hooaja värskuse maitset. Näiteks sashimi loomine tundub hõlmavat vaid toore kala lõikamist. Tegelikult nõuab kala puhastamine ja lõikamine tõelist pühendumist, teadmisi ning oskusi. Kala tuleb lõigata suupärasteks söögipulkadega haaratavateks tükkideks (umbes 3x2x1 pikkusühikut) nii, et kala loomulik maitse oleks viidud täiuseni. Lisandid nagu soja ja wasabi kindlustavad omakorda loomulike maitsete säilimise nii palju kui võimalik. Lisaks on washoku omaette vaatamisväärsuseks väga eripalgelised, kättesobituvad lauanõud. Jaapanlased väljendavad oma harrast austust looduse vastu laua kaunistamisega taimede ning lilledega, naturaalsetest materjalidest toidunõude kasutamisega.
Tüüpilise Jaapani toidukorra peale mõeldes kangastub silme ette eelkõige aurav kausikene värskelt  keedetud, valget, puhast, maitsestamata riisi. Jaapanikeelsed sõnad hommiku-, lõuna- ja õhtusöögi kohta sisaldavad fraasi „gohan o taberu“ , mis tõlkes tähendabki riisi sööma. Üks tüüpiline toidukord on tavaliselt ichiju sansai, mille olemuseks on üks riis, supp, kolm kõrvalrooga ning marineeritud juurviljad. Kala, juurviljade ja muude toidukorra osade rolliks tundub olevat veel rohkema riisi järele isu tekitamine.

Viis on võti!
Jaapani toitu süües
on oluline, et kasutaksime kõiki oma viite meelt, esindatud oleksid viis peamist maitset, viis peamist värvi ning viis erinevat valmistamise viisi. Suutäite  kaunis asetus ergutab sööma ning igal toidul on oma sümboolika ning tähendus.  Söömisel kasutame nägemist, kuulmist, lõhnataju, puudutamist ja maitsemeelt.  Oluline on  hoolsalt valitud  viie värvi kombinatsioon –  looduses leiduvad rohelised, punased, kollased, pruunid ja mustad toonid  on ühtlasi tasakaalustatud toitumise aluseks. Taldrikutel mängivad numbrid – kõike on ühel toidunõul kas üks, kolm või  viis.  Toitudel on sümboolne tähendus – näiteks kazunoko ehk heeringamari tähendab sõnasõnalt palju lapsi,  kuromame ehk siirupis pikalt hautatud magusad mustad oad sümboliseerivad tervist ja viljakust, krõmpsuv renkon lootosjuur on budistlik sümbol.
Jaapani toitu iseloomustab suuresti umami maitse.  Meile tuttavad maitsed on magus, mõru, soolane ja hapu, aga jaapanlased on teaduslikult tõestanud ka viienda maitse umami olemasolu. Umami on see õrn „hõrgutav  maitse“, mis muudab toidu veelgi isuäratavamaks ja tõstab toidu loomulikku maitset. Umami maitseb pisut soolaselt ning seda annab edasi glutamaat. Jaapani roogade umami tõstmiseks kasutatakse tihti dashit– ehk merelist puljongit. Maitsete harmoonia tagamiseks järgitakse toidu valmistamisel ning ka säilitamisel  igimuistseid võtteid.  Toidu valmistamisel kasutatakse tihti riisiäädikat, soola, sojakastet, misopastat,  magusat saket mirini ja saket hautamiseks, kuivatamiseks, küpsetamiseks, marineerimiseks. Umami seguneb hästi teiste maitsetega ning toob nende maitse eriliselt esile! Kargel põhjamaal maitseb washoku väga kosutavalt. Oishii! (maitsev)

MoshiMoshi OÜ pakub võimalust teha esimesi katsetusi washoku valmistamisel, korraldades sushi ning Jaapani koduste toitude koolitusi Eestis. MoshiMoshi koolitajad, eestlanna ja jaapanlanna, on mõlemad Jaapani kulinaaria siirad austajad,  jagavad lahkelt koduseid Jaapani perenaiste nippe, mis aitavad tuua idamaiseid hõrgutisi ka meie kodudesse ning  muuta sushi või tempura valmistamine koolitusel osalejate jaoks jõukohaseks, et edaspidi saaksid nad seda pakkuda ka oma perele ja sõpradele.

Sushi – Riis ja kala on Jaapani kokakunstis esmatähtsal kohal ja need kaks on täiusliku kooskõla leidnud just sushi näol. Igas Jaapani piirkonnas on välja kujunenud oma sushi retseptid, millega hoitakse elus kohalike olude ja eelistuste kulinaarse vaheldusrikkuse varakambrit. Traditsioonilise sushi geniaalsus seisneb just erinevate mereandide või juurviljade maitse täiuseni tõstmises. Sushi on oivaline ja samas turvaline – ligi 3000 aastase sushi ajaloo jooksul on Jaapani kokad kasutusele võtnud leidlikke nippe kuidas muuta mereandide ja muude loodusandide maitseid veelgi hõrgumaks ning tarbimist turvalisemaks. Sushi kokk pühendub iga päev just kõige parema sushi valmistamisele – et tema käes voolitud sushiriisi pätsike oleks piisavalt habras laskmaks läbi valguskiiri ent samas piisavalt sitke, et see ei laguneks koost enne suhu panekut. Hõrgum sushi hakkab suhu pannes mõnusasti sulama!
Tempura– algselt portugallastelt pärit toit on saanud jaapanlaste jaoks üheks lemmikumaks traditsioonilisemaks toiduks, milles on ühendatud Jaapani toiduvalmistamise kunsti kõige olulisemad omadused: kasutatakse vaid täiesti värskeid tooraineid, sobib just vastava aastaajaga, serveeritakse kaunilt ja kunstipäraselt. Tulemuseks on Jaapani kokakunsti üks tippsaavutusi: friteeritud mereannid ja juurviljad, mis on kerged ja värske maitsega.

Origamide üllatuslik maailm

Origami, mis tähendab jaapani keeles paberivoltimise kunsti, ajalugu ulatub  4. sajandisse. Jaapanikeelne sõna ori (oru) tähendab voltima ning kami tähendab paberit. Origami tegemiseks on vaja vaid tükike paberit ning killuke fantaasiat. Paberist  kaunite kujundite voltimine sobib igale vanusele ning väga erinevate huvidega inimestele. Matemaatikud, insenerid ning arhitektid uurivad origami geomeetriat, selle ilu ja praktilisi kasutusvõimalusi. Haridusteadlased, õpetajad ja arstid  kasutavad origamit laste ning eakamate mõtlemisvõime arendamiseks ning ajutegevuse ergutamiseks. Peamiselt voldivad aga inimesed origamit, sest see  on lihtne, huvitav, täis üllatusi ja pakub palju rõõmu.
Origami on kunstiliik, kus tükike paberit muutub kolmedimensiooniliseks ning volt voldi järel murdes märkame, kuidas üks lihtne paber ärkab ellu. Origami põhineb paljuski matemaatikal.  Valminud origami looming on justkui  mitmemõõtmeline hulktahukas, mida lahti voltides märkame paberi joontest, kuidas origami tegelikult koosneb paljudest üksteisega ühendatud lamedatest hulktahukatest. Seda teadmist kasutades avaneb võimalus leiutada ikka uusi ja uusi huvitavaid  kujundeid, kas siis katse-eksitus meetodil või süstemaatiliselt matemaatilisi mudeleid kasutades.
Jaapanis on paberivoltimine rohkemat kui lihtsalt mõnus ajaveetmise viis. Origami vahendusel on põlvkonnalt põlvkonnale antud edasi teadmisi oma maa kultuuri ja ilumeele olemusest. Kuna origami põhineb ruudul, siis saab selle kunsti kaudu aimu ka jaapanlaste kultuurist. Nelinurkne kujund on jaapanlaste jaoks ajalooliselt omane – Jaapanis küpsevad kuldsed riisipead niisutatud neljakandilistel riisipõldudel, traditsioonilise arhitektuuri aluseks on neljakandilised vormid, mida kannavad seedri ja küpressipuidust sambad ja talad, samuti kimono lihtsad sirged kandilised vormid.
Iidsed jaapanlased tundsid paberivalmistamise kunsti ja saladusi ning nad kasutasid paberit oma igapäevaelus usinalt küll liugustel, laternatel, lampidel, lehvikutel, vihma/päikesevarjudel ja mujal. Paber leidis tähtsa koha ka pühade ja tähtpäevade tähistamisel. Muistsed jaapanlased pakkisid jumalatele pühendatud ohvriannid  kaunilt ja oskuslikult volditud paberisse.  Igivanal ajal alguse saanud paberi kasutamine väljendus ka Muromachi ajastu (14-16. sajand) sõdalaste kultuuritavades ja kaunistuskunstis, mida kutsutakse orikataks.  Sotsiaalse etiketi reeglitega seotud formaalne paberivoltimine – orikata ongi origami nurgakiviks. Kingituste või raha üleandmist ilma seda esmalt paberisse pakkimata peetakse tänapäevani lausa ebaviisakaks. Paberivoltimise ja sidumise  kunst  levis ka tavalistes kodudes ja kasvas lausa buumiks  1800-tel aastatel, kui hakati levitama raamatuid paberivoltimise tehnikatest ja kasutamise võimalustest. Nüüdseks leidub origami entusiaste üle kogu maailma – origami tegijad saavad kokku rahvusvahelistel origami näitustel, origami lennukite lennutamise võistlustel, annavad välja origami ajakirju ja raamatuid ning jagavad juhiseid ja uuemaid tehnikaid huvilistele ka interneti vahendusel.
Origami hoiab aju ärksana. Origami voltimise toimet on uuritud erinevates jaapani ülikoolides ja tervisekeskustes. Uuringud on tõestanud, et origami voltimine suurendab ajuverevarustust aidates nii kaasa ajutegevusele. Seetõttu on paljudes Jaapani eakamate inimeste klubides hakatud origamiga tegelema. Nad lähtuvad loosungist: origami lusti jätkub kolm korda elus – kõigepealt lapsena, siis  oma lastele õpetades ning lõpuks  pensionipõlves. Paljud jaapanlased mäletavad heldimusega oma esimesi kahe-kolmeaastaselt volditud origamisid. Terve lasteaia vältel volditakse sadu ja sadu erinevaid kujundeid, mille voltimine aitab hiljem koolipõlves lahendada keerulisi matemaatika ja geomeetria ülesandeid.
Origamit on väga lihtne õppida ja see sobib peaaegu kõigile. Üle maailma  on tuntuks saanud Jaapani lilleseade ikebana, teetseremoonia,  kabuki teater, võitluskunstid ja palju muud. Need traditsioonilised kunstid võivad esmakordsel kokkupuutel tunduda pisut keerukad ja palju lisavahendeid nõudvad. Seevastu  silmadesse sära toomiseks on origami oma olemuselt lihtne ning õnnestumiseks piisab vaid ühest paberilehest. MoshiMoshi abiga on Eestis võimalus origamide voltimisega tutvust teha ning origamide töötoaga oma üritust rikastada!
Üks maailma tuntumaid origamisid on kurg. Kurg on müstiline olevus, kes elab tuhat aastat. Kurg sümboliseerib jaapanlaste jaoks õnne ja pikka iga. Iidne Jaapani legend jutustab, et  tuhande paberkure voltija südamest soovitud soov täitub. Paberkurgesid volditakse ja kingitakse igavest õnne, pikaealisust, haigustest ning vigastustest paranemist, sündinud lastele ja abielu õnne soovides.

 Jaapani kalligraafia ilu ja võlu

Kalligraafia on Jaapanis väga vana ning austatud kunst, mis on  ka meie moodsas maailmas täiesti elujõuline.  Kui tänapäeval kasutab enamik inimesi kirjade, postkaartide või dokumentide kirjutamiseks erinevaid pliiatseid, siis Jaapanis õpetatakse lastele juba algkoolis, kuidas kirjutada tuši sisse kastetud pintsliga kunstiliselt ja kaunilt jaapani erinevaid tähemärke. Kalligraafia, mille jaapani keelne nimetus shodo tähendab  tõlkes “kirjutamise viis”, on hobiks ka paljudele täiskasvanutele. Pintsli ja tušiga paberile kirjamärkide kandmine nõuab keskendumist ning meisterlikkuse saavutamiseks võib kuluda aastakümneid. Shodo ei ole pelgalt käekirjaharjutus, vaid ennekõike kunstiliik, kus nõtke pintslijoon sünnib teksti sisemisest rütmist ja dünaamikast ning areneb kooskõlas kunstniku meeleseisundi ja kogemustega tähendusi avardavaks ja kordumatuks kujundiks. Kalligraafia ei ole kunstivorm, kus oluliseks saab valmis kunstiteos, see on meditatiivne rännak, kus väärtustatakse teel olemist.
Jaapani tähemärkidest on eestlaste jaoks kõige huvitavamad kindlasti Kanjid (Hiina juurtega tähemärgid), mis on säilitanud tänapäevani oma loomingulise jõu tänu rikkale ajaloole ning sümbolismile. Kanji tähemärgid väljendavad inimelu ilu ja suudavad edasi anda tundeid väga vanal moel – läbi piltide. Olles kõige ehtsamad piktogrammid on nad otseselt ühenduses meie  rikkumata  kujutlusvõimega ning on oma olemuselt kõikide keelte algallikaks. Piltidest arenenud  tähemärkide taga võib peituda üsna palju huvitavat Jaapani ühiskonna ning meelelaadi kohta.  Shodo annab sügavuse ja mõtestatuse üksikutele tähemärkidele  ning tänu sellele on see tihedalt seotud poeesiakunstiga, eriti haikude kirjutamisega.

Jaapani kalligraafia hakkas arenema kuuendal ja seitsmendal sajandil Hiina budismi ja budistlike käsikirjade mõjul koos tuši, paberi ja pintslite valmistamise tehnoloogiaga. Shodol oli oluline osa aristokraatide hariduses, kuid tasapisi levis see kaunis kunstiliik ka tavainimeste hulgas. Tänapäeval ei ole shodo lihtsalt imetlemiseks üksikutele professionaalidele, vaid enamik jaapanlasi võtab pintsli kätte vähemalt kord aastas. Käsitsi maalitud  uusaastakaardid ja lubadused on kaunis viis tabada, jäädvustada ning jagada antud hetke vaimu ja hinge.

Kalligraafia harjutamisel on tähtis silma, käe ja hinge koostöö treenimine. Siin on abiks ”neli juveeli”: tušikivi sumi , tušialus suzuri, pintsel fude ja riisipaber hanshi. Need neli juveeli muutuvad kalligraafia harrastaja jaoks lähedasteks sõpradeks, kelle nõrkusi ning tugevusi õpitakse aja jooksul tunnetama, kellega veedetakse koos aega ning kellega koos oldud aega nauditakse. Harrastaja jaoks on need rohkem kui lihtsalt töövahendid. Seetõttu kutsutaksegi neid  „neljaks juveeliks“. Kalligraafia pintsel näib esmapilgul väga lihtne.  Pintsli  liikumisel muutub aga pintsel justkui elavaks ning paberipind kipub kogu selle väljendusrikkuse jaoks kitsaks jääma. Kalligraafi käes olevat pintslit on tihti võrreldud baleriini tantsuga. Justkui tantsija, kes tunnete väljendamiseks kasutab oma keha, loob ka kalligraaf pintsliga lõpmatul arvul kordumatuid kujundeid ilma kustutamiste ja parandusteta. Iseenesest on pintsel, tušš ja paber kunsti loomiseks väga minimaalsed vahendid, aga kalligraafia võlu seisnebki selles,  kuidas võtta ainsasse pintslisse õigel hulgal tuši. Kui võtad liiga palju on teos üleujutatud, kui liiga vähe, on töö nigel ja kahvatu. Jaapani tušš ei ole tavaliselt vedelas vormis. Tuši valmistamiseks kasutatakse kõva tindikivi, mis on tuhast ning liimist kokku pressitud. Siidja ning ühtlase tuši saamiseks tuleb  tindikivi hõõruda tindialusel ning väheke vett lisades saadaksegi vedel must tušš. Kalligraafi sisemine meditatiivne rännak algabki tavaliselt tušikivi hõõrumisega. Hetke olemus ja kunstniku sisemine harmoonia võluvad lihtsast tušist välja kõikvõimalikke halle ja musti toone, tintmustast kuni hõbehallini.
Loomulikult ei tohi unustada valget! Valge riisipaber on poorne ning seetõttu võimeline  suurtes kogustes tuši imama muutmata oma esialgset kuju. Paberis olevad poorid ei ole pelgalt materjali omaduseks vaid ühtlasi ka energeetilise tähtsusega. Pooridesse salvestub peale tuši veel ka kalligraafi enda energia. Energia ehk jaapani keeles ki avaldub just valge paberi tühjaks jäetud kohtades, mis peegeldab maalitud joonte jõulisust ja harmooniat.

MoshiMoshi OÜ abiga on võimalik kalligraafia töötubades astuda esimesi samme selle kauni kunsti avastamisel. Põgusale jaapani keele arenguloo tutvustusele järgneb jaapani keele tähemärkide avastamine. Kalligraafia harrastaja käes olev pintsel jätab paberile kord tugevaid ja jõulisi, kord hapraid ent katkemiseni pingestatud, vaevu aimatavaid jälgi. Töötubade eesmärgiks on nautida keskendumisega kaasnevat kummalist rahu ning tajuda tähemärkide ilu.  Osalejad saavad ise kätt proovida pintsli ja tuššiga erinevate tähemärkide kirjutamisel ning tunni lõpuks oskab igaüks enda nime jaapani keeles kirjutada ning saab mälestuseks enda jaapanikeelse nime koju kaasa.
Jaapani tähemärgid kanjid on säilitanud tänapäevani oma loomingulise jõu tänu rikkale ajaloole ning sümbolismile. Näiteks 和 – wa tähendab harmooniat, rahu ja meelerahu.  Vasakpoolne osa kanjist 禾  kujutab viljapead, parempoolne osa 口 kujutab inimese suud. Harmoonia ja meelerahu on inimkonna primaarseim ideaal. Tõeline harmoonia tekitab tunde, et loodus ja inimene on üks.
Jaapani kanji tähemärgid koosnevad mitmetest pintslilöökidest, aga kalligraafia õppimist alustatakse kaheksa peamise pintslilöögi harjutamisest. Kaheksa pintslilöögiga saab maalida tähemärgi „igavene“ ehk jaapani keeles „ei“. Kaheksa pintslilööki on suunatud kaheksa erineva ilmakaare poole ja seetõttu tuntakse seda tähemärki kui „eijihappo“.

Jaapani külalislahkus

Jaapani võõrastemajja (ryokanisse) või ka suurlinna hotelli astudes olen alati südamest liigutatud o-kamide (võõrastemaja perenaiste) ja kogu teenindava personali tähelepanust ja oskusest panna külalisi end tundma väga oodatuna ning erilisena. Esimesest kummardusest ja siirast silmadeni jõudvast naeratusest kuni lahkumiseni, mil meile lehvitatakse järele seni, kuni silmapiirilt kaome, üllatavad meid õiges koguses ning täiuslikult ajastatud külalislahkuse avaldused. Söögitoa liuguksed avanevad hääletult ning täpselt õigel hetkel justkui oleksid o-kamidel salakaamerad. Iga külalise ees eraldi põlvitades kantakse ette toitu väikestel o-zen lauakestel. Tervitused on lausutud piisavalt valjusti ning samas piisavalt vaikselt, et kõik kuuleksid ning tunneksid end võrdse viisakusega kohelduna. Iga söök, lilleõis ja oksake on asetatud sobitatuma külalise, ümbritseva ruumi, looduse ning aastaajaga. Iga tuba on sisustatud maitsekuse ja tasakaaluga, kus kivi, bambus, tatami matid, washi paber jms loovad harmoonilise õhustiku. Ilma eelnevalt suurust küsimata toovad majaemand ja abilised igale külalisele just paraja yukata (puuvillase mitteformaalse kimono)  võõrastemajas  kandmiseks. Meie kõigi eest hoolitsetakse, kuid mitte pingutatult. Kõik on tehtud täpselt peensusteni kätte õpitult ning traditsioonide järgi, mille juured viivad meid tihti Jaapani iidse teekunstini.

Olulisust luua selline atmosfäär, kus tunneme tõelist külalislahkust peegeldub Jaapani teetseremoonia olemuslikus ütluses: „Ichi-go ichi-e“ (üks kord, üks kohtumine). Selles ütluses rõhutatakse, et iga kohtumine tähendab üürikese ajahetke jagamist teiste inimestega ning seda on vaid kord elus. Lisaks väljendub külalislahkuse väljendamise taotlus ning praktika teetseremoonia reeglite ja traditsioonide täiustaja ning kirjapanija Sen no Rikyu õpetustes. Õpetuste hulgas on saanud tuntumaks tee praktikat ja vaimsust väga lihtsalt kokkuvõtvad „Seitse õpetust“. Need õpetused tunduvad esmapilgul ääretult lihtsad, ent iga mõte kannab endas sügavat tarkust.

Esimene õpetus soovitab „valmista üks lihtne ja maitsev piaalitäis teed“. Teemeistri eesmärgiks on valmistada maitsvat teed, jälgides, et vesi oleks õige temperatuuriga, teepulbri ja vee vahekord oleksid õiged ning tee oleks põhjalikult vahustatud. Olulisim on aga õpetuse sügavam sõnum, mis soovitab panna oma hing käesolevasse tegevusse. Külaline tunnetab võõrustaja südamest tulnud siirast soovi pakkuda külalisele vaid kõige paremat. Sellesse soovi ei ole lisatud klammerdumist ega soovi, et külaline demonstreeriks liigset tähelepanu võõrustaja jõupingutuse suhtes.

Teine õpetus „aseta söed nii, et vesi keeks“ näib küll praktilise tegevuse õpetusena, ent samas on sellel sügav filosoofiline mõte. Süte asetamine nii, et need põleksid ei ole lihtne, aga samas on see väga oluline samm tee valmistamisel. Tihti hoidume rasketest tegevustest, kuna kardame kriitikat või ebaõnnestumist. Õpetus soovitab teha ära vajalikud praktilised toimetused ilma, et liialt nende keerukusele või raskusele mõeldakse. Sellest õpetusest, mis soovitab sooritada kõik tegevused rõõmsameelselt, peaks lähtuma kogu elu jooksul, laskmata ennast segada erinevatel arvamustel ja hoiakutel.
Kolmas õpetus „aseta lilled justkui need kasvaksid aasal“ nõuab tähelepanu pööramist lillede kasvamisele. Lilli ei saa noppida arvesse võtmata nende loomulikku keskkonda ja kasvamise viisi. Lillede kasvamise erinevaid omadusi austades saame lilli vaadelda, noppida ning alles seejärel vaasi asetada. See õpetus õpetab olema tähelepanelik ning jälgima ilma hinnangut andmata kõike, mis toimub meie ümber.
Neljas õpetus „suvel paku jahutust ning talvel sooja“ õpetab pühendumist atmosfääri loomisele, kus külalistel oleks hea olla. Heaolu tunde loomine ei tähenda talvel toa kütmist ning suvel konditsioneeri sisse lülitamist, vaid pigem erinevate aastaaegade ja oludega kohanemist, nende unikaalsuse aus hoidmist, aktsepteerimist ning nautimist. Seda saame teha vaid siis, kui oleme kohal hetkes ja aktsepteerime hetke just sellisena nagu see on.
Viies õpetus „valmistu aegsasti“ soovitab igaks sündmuseks olla aegsasti valmis, et me ei tunneks end tagant kiirustatuna ning ettevalmistumata. Põhiolemuselt tähendab kiirustamine aja raiskamist – nii teise inimese kui ka meie enda. Inimese eluiga on nii lühike, et hiljaks jäämine tähendab meie kõige väärtuslikuma ning uuenematu ressursi raiskamist.
Kuues õpetus „ole valmis ka vihmaks“ tähendab omada võimet tegutseda erinevates ning pidevalt muutuvates oludes. Inimesed suudavad küll planeerida paljusid asju, aga kõike ei ole võimalik ette näha. Peaksime avatud olekuga olema valmis ettearvamatuteks olukordadeks ning reageerima sirgjooneliselt vastavalt sellele, kuidas olukorrad muutuvad.  Täiuslikkuse poole pürgides aktsepteeritakse ebatäiuslikkust. Näiteks, kui pillame midagi maha, siis pühime selle lihtsalt puhtaks ega piina ennast selle üle liialt muretsedes. Meie elu oleks palju lihtsam, kui suudaksime sama mõtteviisi rakendada erinevates olukordades.
Seitsmes ning viimane õpetus „pühenda kogu oma tähelepanu nendele, kellega sa koos oled“ väljendab ilmekalt kogu külalislahkuse tõelist olemust. Seitsmes õpetus võtab kokku kõik eelnevad õpetused.  „Kellega sa koos oled“ ei tähenda pelgalt külalisi, vaid kogu ümbritsevat ning selle erinevaid aspekte. „Kogu tähelepanu pühendamine“ tähendab kontaktis olemist kõige ümbritsevaga, oma tegevustega, iseendaga ja kõigi teistega.

Iga külalise jaoks õige tasakaalu leidmine ning külalise soovide etteaimamine ilma, et külaline ise seda suuresti teadvustaks, on Jaapani külalislahkuse üks oluline võti. Võõrustaja jaoks on headeks nõuanneteks ligi viiesajaaastased teerituaalide kaudu levinud tarkused, mille vägi on püsinud värskena tänapäevani. Jaapani külalislahkuse kohta saab Eestis rohkem kuulda ning ka kogeda MoshiMoshi OÜ poolt korraldatavatel Jaapani kultuurikoolitustel – Jaapani teetseremoonia, Jaapani äritavad, …